Kildudeks purunenud peegel

Ma pole jällegi siia miljon aastat kirjutanud.
Lugesin just viimaseid postitusi. Kui ma mõtlesin tol ajal, et siis mul oli raske siis see oli ikka alles väga ilus elu. Praegu on tunne, et kogu see mis praegu toimub on üks suur tüng. Ootan nii väga, et keegi hüppaks kaameratega välja ja kisaks: "You got punk'd!"
Kõige hullem on see, et ma ei saa kogus olukorras mitte kedagi teist süüdistada peale enda, ja samas ma tunnen, et kurat küll - ka mina pole süüdi!
Kõik algas sellest, et ma jätsin Taavi maha. See kõik oli minu jaoks liiga lääge ja ma polnud valmis suhteks. Ta piiras mind liialt ja ma tundsin, et ma tahaks võimalikult kaugele joosta või leida põhjusi miks me ei peaks kokku saama. See oli piisav märk mulle, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Sellele kaasnes muidugi üleüldine hüsteeria - Taavi poolt vanemate poolt, sõprade poolt.
Kõik otsustasid justkui minu eest elada. Mis ajas mind nurka. Ma tundsin, et ma olen üksi ja mind rünnatakse. Mis omakorda ajendas mind haarama muudkui järgmise pudeli järele. Joobes peaga sai nii mõnelegi päris kehvasti öeldud. Korra suutsin isegi oma venna, Martini nii endast välja viia, et ta polegi mu peale varem nii vihane vist olnud.
Okei lõpuks rahunes see maha, kuid ega ma ei suutnud siis ämbreid vältida.
Üha enam ja enam hakkasin suhtlema inimestega kellega ma varem ei suhelnud. Ma pidasin seda parimaks ajaks, sest mõtlesin, et lõpuks on mul sõber kes mind mõistab ja saab aru miks ma vahepeal käitun nagu viimne idioot - sest ma olen lõksus. Ma ei tea mida teha sest ükskõik mis ma teen on vale.
Nüüdseks olen aru saanud, et kogu see pea pool aastat olen ma olnud loll, ma olen heitnud kõrvale inimesed kes võib-olla mingil tasandil reaalselt minust hoolisid ja enda kõrvale jätnud inimesed kelle jaoks olen mina lihtsalt..ma ei tea isegi kas on mingisugust sõna, mis iseloomustaks inimest kedaj justkui poleks olemaski?
On niipalju kordi, kus ma olen tahtnud sulgeda kõik internetikontod, ja nii, et mind saadaks kätte vaid telefoni teel. Kuid ma ei suuda, mul on vaja suhelda inimestega, et ma ei tunneks end üksi. Et ma ei ketraks peas enda tehtud vigu ja ei süüdistaks end selle eest.
Viimase kuu-kahe jooksul olen ma teinud oma elu suurimad vead ja ma tean, et ma ei saa neid kuidagi tagasi võtta.
Ma olen usaldanud valesid inimesi ja rääkinud neile liiga palju.Olen ära rikkunud suhted oma lapsepõlvesõpradega ja ka perega.
Samuti olen loll, et ma põgenen oma probleemide eest. Muidugi on mugav kodus miljon käkki kokku keerata ja siis Tartusse põgeneda, kuid mina ei oska kahjuks muud moodi asju lahendada.
Kogu see krempel on mind muutnud, on muutnud ka palju teisi inimesi, on muutnud ka teiste suhtumist minusse ja seda on raske muuta.
Mu eesmärk ei olegi muidugi kõigile meeldida aga ma olen teinud piisavalt tegusid, et kui mina peaks kohtuma iseendaga - siis ma ilmselt vihkaksin end.Ja seda ma teengi.
Ehk üks päev see viha lahtub ja ma lõpetan enese süüdistamise, ehk kunagi ma ei jookse enam valede inimeste juurde lohutust otsima.
Ehk kunagi ma mõistan, et elu mis ma seni elanud olen, on vale.
Juba praegu olen ma maksnud liiga kõrget hinda kõige eest, ma ei ole tegelikult selline inimene. Ma ei kohtle tavaliselt häid inimesi nagu kõntsa, kuid paraku on minu peal nii meeletult tallatud et see kõik on jätnud oma jälje.
Ja ainuke inimene kes mind ravida saab olen ma ise.
Ainuke probleem on selles et ma ei teagi, kas on mõtet enam.
Mulle ei meeldi see tont, kes mulle peeglist vastu vaatab. Ta ei meeldi mulle, sest ta on vastik ja ülbe ja egoistlik. Ja ma jõllitan seda peeglit seni kuni sinna tekivad praod.

Long time no see

Ma pole jälle siia miljon aastat kirjutanud.No kohati on süüdi minu laiskus ja osake ka seda, et ma pidevalt pea seljas ringi lendlen.
Nii palju on juhtunud ja ma ei oska kusagilt alustada.
Alustan siis sellest, et üle pika aja oli taas lahe meenutada mõne aasta tagust suve, kus kõik oli ilus ja lilleline.
Nimelt algas tavaliselt ja hallilt kui otsustasime Risto ja Martiniga väikse rummi teha.Istusime Riksi maja juures jõe ääres ja vaikselt alustasime õhtuga, kui Martinile tuli kõne ja kutsuti ühe sauna juurde peole - pidavat olema ilge möll ja hullult lahe.Miskipärast kui meie sinna jõudsime hakkasid vaikselt kõik lahkuma.Saime siiski juttu ajada kuid lõpuks olime siiski jälle kolmekesi.Istusime siis põhimõtteliselt võõra inimese õues ja jõime rummi lõpuni.otsustasime siis kõik oma koju minna.Martin läks sauna ja ma pidin peale teda minema.Toas istudes mõtlesin, et huvitav kas ta jäi sinna magama?  - oma vastuse sain hiljem kui selgus et ka Riks ja Risto olid Martiniga ühinenud.No mis siis ikka, kuulsin, et nil oli plaan veel Torri minna.Palusin end ka ooata ja käisin kähku saunas ära.Siis sõitsime Torri ja ajasime eal ühe tüdrukuga juttu.Tegime nalja ja lollitasime ja mekkisime head õlut :D
Järsku oli väljas juba päris valge ja hakkasime koju minema.Peaaegu kui olime kodu juurde jõudnud märkasime, et suur hernepõld on tee kõrval.Koheselt rattad blokki ja lendasime põllule peale nagu näljased aafrika lapsed leivaviilu peale.Sõime ja naersime ja rääkisime seal päris valju häälega.Kuigi üks maja oli üpris lähedal ja seal majas on ka suured ja kurjad koerad, aga kas meid huvitas?
Igastahes jõudsin koju kella kaheksast umbes ja ma ütlen et see õhtust hommikuni tipsutamine oli üle pika aja parim koosveedetud aeg mu vääääga heade sõprade ja vennaga.Seda oli vaja, sest paraku olin tundmas, et kunagi olin Risto ja Riksiga lähedasem, samas on palju keerulisi asju juhtunud ja mõistan, et ka ma ise olen süüdi, et me pole enam nii head ja lähedased sõbrad kui varem.Kuid ma olen sellest õppinud ja olen ülimalt tänulik, et nad siiani on mu elus.Ja noh Martin..parim vend ja ausalt iga pidu või kasvõi niisama aja veetmine ilma temata on mitmeid kordi igavam.ta oskab seltskonna tuju üleval hoida ning ta ongi seltskonna süda.Ta ei pea pingutamagi, et inimesi naerma ajada või jututeemat hoida.



Igastahes, kell on praegu palju ja ma praegu poen põhku ära, sest mul on homme ülimalt palju asju teha.
Aga küll ma järgmistes postitustes räägin veidike rohkem Taavist ja ka Saaremaa Rannapeost kus ma käisin :D

Jaanipäev

Igale blogijale on justkui poolenisti kohustuseks kirjutada oma jaanipäevast.
Mu jaanipäev algas üsnagi rahulikult, sõbrad ja vend jõudsid ammu enne mind peole, ma jõudsin peole hiljem, sest mul oli..ütleme nii, et oli vaja oodata veidi.
Alati kui tuleb keegi mulle külla, kes käib siinkandis esimest korda siis meeldib mulle talle öelda, et "ma viin su põrgu!" :D
On erinevaid reaktsioone ja inimesed algul arvavad, et ma teen nalja või ütlen seda niisama suusoojaks aga kui ma lisan, et "Ma reaalselt ka viin su päriselt põrgu" siis olen selle peale nii mõnegi kahtleva pilgu saanud.
Seega oli ka seekord.
Jalutasime Tori põrgus ja rääkisime kõigest ja elust ja perekondadest ja ilmselt oleks läinud ka hobuseid vaatama aga Keidy helistas muudkui kus me oleme ja kuulates ta häält siis sain aru, et pidu elab juba ammu tema sees ja meil on targem ikka vallamaja platsile minna.
Tutvustasin seal Taavit ka oma sõpradele, osad tulid isegi mind tervitama ja kallistama ja oli tore näha, et nii mõnedki ootasid juba millal ma sinna jõuan.Imelik oli vaid see, et paljud kes muidu nii palju suhtlevad ja kellelt oleks ka kasvõi "tsau"'d oodanud..need paraku ei teinud seda.Aga samas ma polnud kurb ka, lihtsalt imelik oli.Mul oli ju parim seltskond kaasas.Õhtu oli väga tore ja oli armas vaadata, et Taavi sulandub tasapisi ja edukalt meie seltskonda.
Öösel kui koju jõudsime lõpuks, siis vaatasime "Night Chati" :D:D:D peamiselt seepärast, et mulle hirmsasti meeldib see sõna äraarvamismäng..ja muidugi sain ma teada kui kohutavalt koba ma selles olen :D
ma loodan, et mu suurt hirnumist polnud üle maja kuulda, aga nalja sai palju, ja too õhtu oli selline, et siiani ma mõtlen, kuidas järsku kõik mu elus kannapöörde tegi.Kuidas tormine meri järsku peegelsiledaks muutus?Kuidas sünged pilved silmapilkselt taevast kadusid? - ju nii pidigi minema.
Siiani kõlgub peas Riksi öeldud lause aastavahetusel, kui ta mind kallistas ja head uut aastat soovis.Ta ütles, et ma olen hea sõber ja et nad Keidyga on mulle alati olemas ja lisas veel, et "..sellest tuleb sinu aasta"
Tol hetkel ma mõtlesin, et eks ta ikka soovib head ja ütleb niisama suusoojaks seda.Järele mõeldes aga on tunne, et just nii pidigi minema.Ma pidin lihtsalt olema kannatlik.

Igastahes..tulles tagasi jaanipäeva juurde..esiteks mul pole õrna aimugi millal see õige päev tähistamiseks on, aga järgmisel päeval lebotasime peaaegu õhtuni niisama.Kuidagi oli selline tunne, et no ei viitsi end liigutada ja kuskile kiiret ka polnud.Õhtul isa ja vanem vend grillisid ja siis olime veidi nendega kuid õhtul suundusime ka Taali jaanitulele, mis oli väikse seltskonnaga.Eemalt kõndides mööda kruusateed ja üle põllu jalutades oli näha suurt telki, ja seda naljakam oli näha, et seal telgis istusid kuskil 10 inimest.Ja sellesse õhtusse kusjuures sobiski väiksem seltskond.Algul istusime ja jõime ja rääkisime juttu.Mingiaeg kolisime oma seltskonnaga lõkke äärde.Vihma hakkas tibutama ja Keidy ja Riks lahkusid üsna pea.Minul aga oli tunne nagu just siis oleks aeg seiskunud.Ma pole ammu tundnud sellist sisemist rahu, kõik oli kuidagi nii kerge ja peas ei tiirelnud ühtegi mõtet.Lihtsalt nautisime hetke ja vaatasime lõket.

Kokkuvõtteks võin öelda, et see oli mu elu parim jaanipäev.Ei olnud metsikut joomist ja ringi jooksmist vaid oli selline rahulik ja kõik oli just nii nagu peab.Parim seltskond, palju nalja ja nii mõnedki ilusad hetked mis jäävad igaveseks mulle meelde.

smiles don't lie

Tsauki!

Täna on mul suhteliselt palju rääkida.
Kuu alguses käisime vanaemal külas, ta andis jälle mulle igasugust manti.Erinevaid kette ja kõrvarõngaid jne.
Ühe merevaiguga keti panin kaela kohe.Aga ausalt, peale sedama olin koguaeg närvis ja ärritusin iga väiksema asja peale.Eile saunas käies võtsin selle ära, pole rohkem seda kaela pannud ja ma olen palju rahulikum.
Võib-olla polegi asi ketis aga siiani ei suuda ma muud põhjust välja mõelda.
Siis vanaema veel hüppas püsti, et tal on mulle igasuguseid ilusaid pluuse ja särke pakkuda.Kui ta need välja ladus siis vaatasime Martiniga üksteisele otsa ja ütlesime, et mina ei hakka neid nagunii kandma.Neile oleks nagu suurelt ja punaselt peale kirjutatud, et need on mõeldud..vanematele daamedele.

Ning pikemat aega oleme me veel otsinud kutsikat.Kaks korda on meil täpselt nina alt kutsikas ära võetud.
Ja nagu ikka, kolm on kohtu seadus.
Nüüd elab meil lisaks kassile ja kahele viirpapagoile ka väikene kutsikabeebi nimega Ruudi

Teate kui tore on teda kasvõi lihtsalt vaadata.Või kui tal joostes vahel jalad alt veavad ja ta korraks külje maha paneb.Või kuidas ta trepilt alla maha hüppab.Oleks tal veel keep kaelas siis ta oleks nagu Superman :D
Igastahes see siiras rõõm ja kutsikalõhn ja ta tilluke hääleke on kõige armsamad asjad maailmas.Ma ei viitsi isegi enam netis eriti istuda ja samuti kuskile kodust välja minna.
Tahaks temaga veeta iga hetke.
Ei jõua oodata millal ta suuremaks kasvab ja temaga pikki jalutuskäike teha saab ja kuskile linna parkidesse minna või kuhu iganes.Kasvõi Taali ujuma.

Kurb uudis on see, et mul 12-14 eksamid.Seega pean selle aja Tallinnas veetma.Ma olen temaga nagu väike kanaema.Tahaks teda koguaeg musitada ja kallistada.Ausalt kui kutsikal oleks koridoris suurem ase siis ma viskaks isegi tema kõrvale ennast kerra.

Ma pean õppima ausalt kuidas teemasi sujuvamalt muuta aga lihtsalt liiga palju mõtteid on korraga peas.Praegu ma olen kuri ja vihane martini ja isa peale.Nad suudavad süüdimatult silma vaadata, naeratada ja siis su tunnetel trampida ja su kõige valusamaid kohti tabada.
Ma ausalt tundsin, et oleks mul kuhu minna siis oleks pakkinud oma asjad ja läinud minema.
Kuidas on nii, et oma pere kes peaks mind julgustama ja minusse uskuma..on hoopis see, kes ütleb mulle otse näkku, et ma olen loll ja juhm ja nahhui ma üldse midagi teen, sest hakkama ma ei saa nagunii.Siis muudkui naeravad kõva häälega ja teevadm ind maha..nagu mind polekski seal.
Kas see ongi elu?

True colors

Täna on reede õhtu.Mul oli niiii palju plaane.Miljon kohta kuhu vaja jõuda ja no päevane aeg oligi kiire.Õhtune aeg oli ka plaanidest niii täis.Ma siis valisin ära mis teen, et peale tädi sünnipäeva-istumist saan kokku Liisaga kes tuli kuueks nädalaks Austraaliast koju. Ma ei läinud ühele teisele sünnipäevale Mutti, sest miski sisetunne ütles, et see pole hea mõte. Ma nagunii ei suhtle niiii tihedalt sealsete inimesetega ja võrreldeis neid aastatetaguseid pidusid siis ma olen muutunud. Kohati paremaks ja kohati halvemaks inimeseks. Ja ma ei usalda ei ennast ega ka teisi.Seega ma väldin ikkagi kokkuvõttes kohti kus kas siis mina või keegi teine võib võtta vale otsuse.
Ja nii ma siis istungi - kodus, kaine ja netis.(Ootan Liisa kõnet, et saaks haarata oma kaks õllet ja panna punuma)
Ma ei oskagi kuidagi midagi seletada, ma ei saa isegi endast päris täpselt aru.Mu tujud ja kõik muutuvad tihedamini ja kiiremini kui börsiseisud.
Kuid võib-olla on lihtsalt vanus jõudnud vaikselt sinnamaale kus osa minust flirdib ja käitub nagu teismeline aga osa minust tahaks leida kedagi kellega vaikselt saaks sama teed kõndima hakata.Ja siis veel on tükike minust, kes tahaks olla ja jääda üksi.KÕIGIST eemale. Ma kõlan võib-olla nagu staažikas pothead aga mul on hakanud kõige suhtes tekkima paranoia. Ma tunnen vahepeal nagu kõik inimesed ja asjad oleks minu vastu pöördunud.Ma ei tea enam päris täpselt keda usaldada saab ja kohati kardan, et mu liigne usaldus võib lüüa kirve mu selga.
Vähemalt sain ma mõnes asjades selgust, kuid nendest ma pikemalt ei räägi.Lihtsalt ma olen lasknud sellel sõlmede puntral liiga suureks minna ja nüüd pean hakkama iseenda tekitatud segadust vaikselt lahti harutama.
See võtab aega ja ma võin teha veel mitmeid kannapöördeid kuid vähemalt ma tean üht - ma ei hakka enam iial iseendale valetama ja hakkan rohkem usaldama oma sisetunnet.

Aeg lendab linnutiivul

Ma pean midagi ette võtma, et mu postituste vahele ei jääks enam nii pikka aega.Sest nüüd ma ei tea enam millest kirjutada. Kuna nii palju on juhtunud ja ma tean, et keegi ei viitsiks neid kolmekilomeetriseid pajatusi lugeda.
Minu vabandus on kam uidugi see, et mu arvuti oli garantiiremondis ja seega ma ei saanud kuidagi blogida.No oleksin saanud aga ma ei tunne end mugavalt kui ma pean kellegi teise arvutis omi asju tegema.

Igastahes on palju juhtunud.Nimelt kooliga selle aasta lõpusirge on juba käes.Järgmine kuu on kaks viimast eksamit ja siis vaja sooritada kuuenädalane praktika ja siis olengi juba omadega teisel kursusel. Kurb asi selle juures on muidugi see, et pidime oma praktikakohad 26.mai ÕIS-is ära kinnitama aga mida ma kinnitan kui mul kohta pole?
Katsun sellega homme tegeleda, et keegi kuskil kurjaks ei saaks.
Autokool hakkab ka vaikselt läbi saama, ma niii väga sooviks lube juba.Ausalt ma luban, et esimesel kuul kui load saan sõidan omadele kainekat täiesti tasuta!!!
Iseasi muidugi kes minuga sõita julgeb - siiani keegi surma pole saanud.

Vahepeal olid mul suured probleemid unetusega, see oli ilmselt tingitud sellest, et mul oli mingi imelik periood kus ma tarbisin väga suurtes kogustes suhkurt.Nimelt, ma võisin südamerahuga paari nädalaga paki suhrkukuubikuid ära süüa ning tuhksuhkrupakile tegin ka tuimalt lõpu peale.Ma tean, et see ei ole mingirmoodi mulle kasulik kuid ma ei tea, miski minus NÕUDIS seda suhkrukogust.

Aaaa, ma sain kätte ka oma retuusid - needsamas milled ma võitsin kui osalesin Malluka läbiviidud loosimises(Malluka blogi!)
Ma pean ütlema, et need retuusid on kuradima mugavad! Need on uued lemmikud mul, ning lisaks mu jalad näevad nendega superkenad välja!Kõik kes tahavad omale samasugused retuusid osta, siis see võimalus on SIIN!

Pean ilmselt tänama oma õnne, mis on juba siinkohal nii, et mul veab vääääga harva aga siis järsku veab ja suurelt! :D
Näiteks kunagi ammu mängisin bingot ja võitsin 1343 krooni.Ning mu esimene lotovõit oli siis kui olin alles päris pisike.Ma ei mäleta täpselt kui vana ma olin aga kuskil põhikooli keskpaigas ja siis võitsin 888 krooni, mis sel ajal oli TOHUTU summa.

Kuna soojad ilmad on jälle mõneks ajaks kadunud ja väljas on jällegi külm siis hoidke end soojas ja kaitske end näljaste sääskede eest!

Mängud jäägu ikka lastele

Kuulates oma sõbrannasid ja sõpru ja jälgides tuttavaid ja üldse kõike mu ümber toimuvat, tekib mul küsimus - Miks on vaja kõigil teistega mängida?
Kui sulle keegi meeldib, siis võta oma pisike süda rindu ja ütle seda.Samamoodi kui sulle keegi ei meeldi, ütle talle seda (aga viisakalt) ja kõik on korras.
Aga miks on vaja haududa mingeid ilgeid salaplaane ja mingeid mustreid.Miks on vaja panna kedagi proovile?
olgu see tekitab jaa põnevust kui Sina oled see kes reegleid paika paneb aga kas kordagi ei teki mõtet mida teine inimene tunneb?? - JAH, inimestel on TUNDED!

Näiteks ühel mu sõbrannal on selline she et ta kutt rääkiski talle, et tal on vja mängida kassi-hiire mängu ja kui tüdruk seda ei tee siis teeb seda tema.No kas tõesti pole võimalik suhet kuidagi muudmoodi põnevamaks teha, vaid ainus idee kuidas seda teha on teise inimese hinge sittudes?
Et kui Sulle sobib siis sa kohtled teda nagu printsessi ja siis teine hetk lükkad ta poriloiku ja astud ta peale?
Makes no sense to me

Ma olen mõelnud, et võib-olla olen mina lihtsalt üks imelik aga ma vihkan neid mänge.Sest ma olen neid enda peal tunda saanud ja mind teevad sellised mängud maatasa.Ei tea kas ma olen sellepärast nõrk? Kas ma olen sellepärast halvem, et mulle meeldib kui mu jalgealune on kindel.
Või on asi lihtsalt selles, et olles nii palju haiget saanud siis ma iga hetk paranoiliselt kardan jälle samasse auku kukkuda?

Üritasin ka ühe foorumi jutukas meestelt aru pärida, et vähekenegi selgust saada kuid seal oli ka pigem selline seisukoht, et naised on keerulisemad.
Aga võib-olla ongi see nii, et meeste jaoks on naised kui teiselt planeedilt ja naised ei saa ka kunagi aru saama, mis meeste peas toimub?
Ma ise igastahes olen vist jälle takerdunud ühte mängu ja osam inust tahab mängida sest ma tahan saavutada OMA eesmärki kuid osa minust tahab tõsta käed ja lahkuda mängust kuni mind pole veel maatasa tehtud.Ja see kahevahel seismine ongi kõige hullem.Sest ükskõik kumma variandi ma valin alati jääb mõttesse keerleme küsimus: "Aga mis oleks olnud siis kui.."